Suveräänsusliikumise "Tark ja Terve Eesti" (TTE) eesmärk on Eesti suunamine demokraatliku riigi teele, kus kehtiks de facto rahvavõim.

Võtaks tule pliidialt ehk alusväärtuse puudumise mõrudad viljad.

Avaldatud 25. dets. 2018 | asub teemas - Artiklid

Mati Väärtnõu

Jõuluajal on paslik korraks peatuda ning mõtiskleda elu üle. Pühade eel oleme kuulnud mitmeid tõdemusi sellest, et vägivald meie ühiskonnas on kasvav trend. Väljavõtted, EPL: „Pikkade pühade ajal kasvab koduvägivalla juhtumite arv. Seekord võib see olla senisest veelgi suurem“; Vahur Kersna: „Tegelikult on Eesti kõige olulisem teema on see, et kolmandik meie peredest on see, kus reaalselt toimub vägivald, mida näevad lapsed“; Karoli Hindriks Maalehes: „Eesti on muutunud vihaseks“, on ainult mõned tõdemused sellest, et Eesti ühiskond on muutumas kurjemaks. Jääb küsida, mida me oleme teinud ühiskonnas valesti, et oleme jõudnud sellisele tulemusele. Tavaliselt tahetakse asju lihtsustada ja võidelda tagajärgedega, aga nii ju asjad ei muutu. Kui meil pliidil piim keeb üle, siis on vähe kasu sellest kui ülekeenud piima koristame, aga tuld alt ära ei võta.

Läheme hetkeks ajas tagasi. Kunagi teadsid paljud, mida tähendab ühiskondlik hukkamõist. Muinasajal oli ühiskonnast väljaheitmine üks mõjusamaid heidutusvahendeid. Kas meil täna on arsenalis sellist vahendit, mis lubaks muuta väljakujunenud trende ühiskondliku surve läbi? Ei ole enam. Ja põhjus on selles, et ideoloogia, mille oleme Läänest importinud, on taandanud kõik asjad suhteliseks. Ei ole head ega halba, vaid on ainult meie endi subjektiivne hinnang. Selge arusaamine ja väärtuspõhisus puudub. Tarmo Pikner kirjutab Postimehes kommenteerides Jüri Ratase ümmargust juttu Vikerraadios, et Ratas toetab korraga nii justiitsministri kui välisministri seisukohta rändepakti osas, piltlikult, et must on valge ja valge on must. Just siit tuleb hakata otsima põhjust, miks meie ühiskonnas tavalised ühiskonda kujundavad hoovad ei tööta. Ükski vägivallatseja ei tunne, et ta teeks midagi valesti; kolleegid ega naabrid teda hukka mõista ei saa, sest ühiskonnas puudub ühtne väärtusbaas, millelt hinnangut anda.

Miks meil väärtusbaasi ei ole? Ometi kuuleme jutte inimlikest väärtustest, humanismist ehk inimsusest. Miks see ei tööta? Kogu allakäiguspiraal hakkas liikuma siis kui hakkas levima arvamus, et kirikut ja kogu ühiskonda on võimalik mõistuspäraselt ümberkujundada. Vikipeediast loeme, et humanistlikus kristluses on inimene tähtsam kui kirik ja tema õpetused või rituaalid; et kõlbluse saab tuletada inimlikest nähtustest; et humanism on maailmavaade ja mõtteviis, mis sisaldab inimese õigust langetada iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid, kasutades selleks oma mõistust ja südametunnistust. Tänapäevase relativismi aluseks on ilmalik humanism, mille  arusaama kohaselt inimesed on võimelised olema sõbralikud või eetilised ilma usutunnistuse või jumalata ning inimene ei ole loomupäraselt ainult kuri või ainult hea. Kõigest eelnevast tulenebki enesekesksus, kus ei ole kohta enesehinnangule heast ja halvast; kus ei ole kohta ühtsele arusaamisele heast ja halvast, seega  ka ühiskondlikule hukkamõistule.

President Kaljulaid rõhutas oma kõnes 20.09.2017 ÜRO-s, et meie ühiste püüdluste alusväärtused on humanism ja solidaarsus. Ongi ring täis. Kui alusväärtuseks on ideoloogia, millel puuduvad kirjalikult ülestähendatud reeglid ehk üheseltmõistetav sisu ja mis on „mina“-keskne, siis ei saagi ühiskonnas tekkida ühtseid, end kehtestavaid norme, mille järgi saaksid inimesed joonduda ning mille alusel tekiks ühiskondlik hukkamõist. Kui me tahame, et ühiskond muutuks heaks ja koduvägivald väheneks, siis tuleb humanism kui kasutu ideoloogia kõrvale heita. Millegipärast on meil kõrvale heidetud kristlikud alusväärtused. Ometigi on need kirjalikult ülestähendatud, töötanud aastatuhandeid, üheselt mõistetavad, luues mustrina tavasid ja kombeid, mis töötavad ka ühiskondliku mõjutusvahendina. Rõhutan, et kristlikele alusväärtustele tuginemine ei tähenda, et kõik peavad olema kristlased, vaid need on eelduseks ühtse väärtusbaasi kujunemisele ühiskonnas. Nõukogude ajal kujundati kristlikud väärtused ümber kommunismiehitaja moraalikoodeksiks. Töötas samuti. Kui aga jätame väärtused kirjalikult defineerimata, toetudes üldsõnalisele humanismile ja rõhutades individualismi, siis saame selle, mille üle täna Eestis kurdame.

Ehk oleks aeg tuli pliidi alt ära võtta?

TTEesti